Taust
Olen hariduselt pedagoog. Lisaks viieaastasele õpetajaametile teenisin elatist erinevatel kontoriametikohtadel. Umbes 2002. aasta talvel mõistsin, et minu kutsumus on olla õpetaja. Ometi ei tundnud ma innustust õpetada ainet klassiruumis ja elada väljaspool kooliaega eraldi elu. Tahtsin elada seda, mida õpetasin ja igatsesin midagi sügavat ning tõelist. Minu igatsust võeti kuulda ja läks ainult pool aastat, kui "kogemata" sattusin oma esimesele vägivallatu suhtlemise (vvs) koolitusele kaunis rannikulinnas Pärnus. Oli august 2002.
Minu vvs-i seiklused
See oli armastus esimesest silmapilgust. Armusin vvs-ssi sellel esimesel kolmepäevasel koolitusel. Mind puudutas sügavaima südamepõhjani see, kuidas koolitajad elasid oma õpetuse järgi. Ma ei suutnud uskuda, mida ma kogesin; seetõttu "luurasin" nende järele vaheaegadel, söögipausidel ja pärast seansse ning mõtlesin: "Kas nad tõesti elavad ka väljaspool koolitust seda, mida õpetavad ?" Mul ei tulnud pettuda. Sellest ajast alates on vvs-st saanud minu armastus, kirg, tohutu rõõm, inspiratsioon, minu elu. Ning minu esimestest treeneritest head sõbrad ja toetavad kaaslased teel iseenda siseilma sügavustesse.
Umbes kuu pärast seda koolitust pöördusin õpetajate veebifoorumi poole oma esimese vvvs-i kursusega. Mul oli ikka veel kahtlusi, kas see "ameerikalik" mudel meie kultuuriruumis toimiks. Oma suureks rahuloluks sain osalejatelt julgustavat ja inspireerivat tagasisidet juba pärast paari esimest kursusenädalat. Sellest sai alguse minu "karjäär" vvs-i jagamisel. Ja ma otsustasin alustada Ülemaailmse VVS-i keskuse poolt sertifitseeritud koolitajaks saamise teekonda.
Minu armastus ja kirg vvs-i vastu olid nii käegakatsutavad, et hakkasin saama kutseid selle meetodi jagamiseks paljudes erinevates Eesti foorumites. Mäletan, et olin oma esimese kohapealse vvs-i esitluse ajal äärmiselt närvis. Ja samal ajal tänulik, et mulle anti arukust selle salvestamiseks. See oli suurepärane õppetund, näha ennast läbi kaamera objektiivi ja mõtiskleda selle üle, mis toimis ja mis mitte.
Umbes poole aasta pärast tundsin, kuidas mu vvs-i-teadvus hakkas hääbuma. Kuna mul oli suur janu enama järele, hakkasin Eestis vvs-i koolitusi korraldama. See oli minu jaoks suurepärane arenemise, inspiratsiooni ja kasvu allikas ning pikaajalise sõpruse ja koostöö algus mind inspireerinud koolitajatega Rootsist. Nii korraldasin iga-aastaseid 2-3-päevaseid vvs-i koolitusi Eestis umbes neli-viis aastat, kuni need kasvasid 5-päevasteks rahvusvahelisteks vvs-i retriitideks "Koos elamise kunst". Viisime neid läbi kaks aastat järjest Aegviidu ja Haapsalu Retriidikeskustes.
Vahepeal süvendasin oma vvs-i oskusi ja -teadlikkust ka mitmetel vvs-i koolitustel nii USA-s kui Euroopas. Nende hulgas olid kaks Rahvusvahelist vvs-i Intensiivtreeningut vvs-i arendaja Marshall B.Rosenbergi ja tema treeneritiimi juhendamisel Rootsis Rinkesta lossis ning Ungari pealinnas Budapestis, ja üheaastane Põhja-Ameerika vvs-i liidrikoolitus Californias. Lisaks osalesin aktiivselt Ida-Euroopa ja Põhja-Balti vvs-i võrgustikes.
Kõik need pingutused hakkasid kandma selle elamiseviisi, mida ma praktiseerisin ja jagasin, magusaid vilju. Järgnev võimas näide pärineb ühest mu töökohast. Mind ülendati keskastme juhi kohale ja sain uue ülemuse. See, kuidas see inimene oma alluvaid, sealhulgas mind, juhtis, ei vastanud minu vajadustele aususe, selguse ja tähenduse järele ning ma otsustasin sõna võtta. Ometi ei tahtnud ma seda teha autoriteedihirmus. Ma ei tahtnud tekitada maailma rohkem vägivalda, mässates või protestides tema juhtimisstiili vastu. Niisiis, otsustasin läbi töötada need "vaenlase" kujutluspildid, mis minu mõistus oli sellest persoonist loonud. Mul kulus umbes 3-4 kuud praktikat, enne kui jõudsin sisemise seisundini, kus olin sügavalt ühenduses oma põhivajadustega. Alles siis pöördusin ma tema poole, väljendades oma vajadusi, mis vallandas "äikesetormi". See inimene muutus maruvihaseks ja "sülitas tuld" nagu raevunud draakon. Ometi suutsin oma suureks üllatuseks ja rahuloluks kogu selle vihatormi vältel täiesti rahulikuks, maandatuks ja osavõtlikuks jääda. Järgmisel päeval pöördus see inimene minu poole kõige lugupidavamalt, mis oli tema puhul väga ebatavaline. Mõtisklesin, et võib-olla oli selline suhtlus tema elus esimene kord, kui ta koges, et peale võitlemise või põgenemise on ka muid suhtlemisviise. Ehk oli see tema jaoks esimene kord kogeda südametasandil ühendust teise inimesega?
Teine juhtum oli seotud inimese vallandamisega minu osakonnast, kes ei olnud võimeline oma tööd tegema. Jällegi töötasin oma vajaduste selgekssaamise ja temaga ühenduse loomise nimel ning sealt edasi mõtlesime välja viisi, mis rahuldas mõlemat poolt.
Viimase, kuid mitte vähem tähtsana, jagan veel ühe tööelu loo. Avaldasin vvs-i viisil tunnustust oma meeskonnale, kus kõik peale minu olid meesterahvad. Minu soov elada vvs-is ja olla siiras oli nii tugev, et ma ei rahuldunud vähemaga. Nii, et meie järgmisel korralisel meeskonnakoosolekul, kui hakkasin üksteise järel väljendama, mida iga konkreetne inimene oli teinud, mis minu elu rikastas, muutusid mehed väga vaikseiks ja tõsisteks. Ma tajusin, et nad võtsid selle vastu ja lasid oma südameid puudutada. See juhtus kakskümmend aastat tagasi ja tänaseni jagavad mõned neist oma tunnustust meie ühise aja eest.
Hüpe tundmatusse
2005. aastal lahkusin oma kaheksast viieni ametist, mis oli tohutu hüpe tundmatusse, sest lisaks palgale tagas töökoht mulle ka elamispinna ja kõikvõimalikud muud boonused. Niisiis, ma kaalusin oma vajadusi ja otsustasin teha selle sammu. Vvs-i abil olin jõudnund veendumusele, et kui mina teenin elu, teenib elu mind, ja ma järgisin oma kutsumust rõõmsa südamega. Minust sai vabakutseline, kelle eesmärk oli õppida, elada ja jagada vvs-i.
Ja elu teenis mind - vabakutselise ellu sain pehme maandumise läbi Sotsiaalministeeriumi 2-aastase EL projekti "Vägivalla vähendamine Eesti lastekodudes". See tähendas vvs-i baaskoolituste läbiviimist lastekodude töötajatele üle kogu Eesti. See andis mulle esimesed kaks aastat korraliku sissetuleku ja tähendas pidevat reisimist mitmesse lastekodusse üle kogu maa. Vvs-i jagamine lastekodu inimestega oli mulle väga südamelähedane ning seal tekkis palju pikaajalisi sidemeid ja sõprussuhteid. Tundsin end vabana, täis rõõmu oma kire jagamisest ja tähendusrikkast unistusteelust.
Selleks ajaks andis vvs-i koolituste hulk Eestis hoogu väikese vvs-i kogukonna loomisele. Meid oli umbes 5-6 inimest, kes tundsid kirge vvs-i õppimise ja levitamise vastu ning seda silmas pidades asutasime MTÜ Empaatia aastal 2006.
Meie suurim ühisprojekt oli Marshall B. Rosenbergi ühepäevase konverentsi korraldamine Tallinnas. Tagantjärele kahetsen, et olime sellised ebaküpsed "kaelkirjakud", kes kaldusid rohkem empaatia poole, kui see korraldusprotsessile kasulik oli. Seetõttu keeldusime kõrgelt kvalifitseeritud noorteorganisatsiooni abist lihtsalt seetõttu, et pidasime neid " mitte piisavalt empaatilisteks". Mul on sellestväga kahju, sest ma kujutan ette, et Marshalli aeg ja energia oleks ehk palju paremini olnud kasutatud, kui oleksime osanud meile pakutud abi vastu võtta ja vvs oleks jõudnud palju rohkemate inimesteni.
2006. aasta oli veel teiselgi põhjusel oluline verstapostt minu vvs-i seikluses. Oma mentori Towe Widstrandi hoole ja juhendamise all sai minust CNVC sertifitseeritud vvs-i koolitaja. Olin esimene ja ainus CNVC sertifitseeritud koolitaja Eestis ja minu teada kõigis kolmes Balti riigis. Mõnikord oli natuke üksildane, kuid sellele vaatamata jätkasin usinalt õppimist ja vvs-i jagamist.
Ühel päeval kutsuti mind Eesti TV-sse vvs-st rääkima. Minu vvs-i treener ja sõber, Rootslane, kes ei valda eesti keelt, oli Eestis ja vaatas telesaadet. Hiljem küsis ta minult: "Mida sa seal tegid? Kas sa jagasid või müüsid vvs-i?" See oli minu jaoks tohutu äratus ja ma mõistsin, et jah, ma tahtsin selles saates meeleheitlikult tõestada vvs-i väärtust. Järgmisel päeval oli mul järjekordne vvs-i esitlus Justiitsministeeriumis. Tänu mu sõbra küsimusele valisin seekord teadlikult lähtuda vvs-i jagamise rõõmust ning erinevus nende kahe esitluse vahel oli selgesti tajutav.
Minu vvs-i seiklustele tagasivaadates, on koolitustele tulnud eelkõige postitiivset vastukaja. Asi pole selles, et ma nii asjatundja oleksin, aga põhjuseks võib olla, et tegin enamasti algtaseme koolitusi ning osalejaid paelus vvs-i võrratu ilu ja vägi.
Tahan jagada ja tähistada mõnda meeldivat üllatusvastust. Kunagi kutsuti meid koos sõbra ja vvs-i praktikuga tegema Ämari vanglasse meesvangidele mõeldud vvs-i koolituste seeriat. Pärast viimast seanssi leidsin oma Šaakal-käpiknuku sisse peidetud südamliku tänukirja ühelt osalejalt. See oli kosutav, puudutas mu südant ja samas üllatas mind, sest ma ei suutnud meenutada ainsatik hetke, mil mu nukud oleks olnud järelevalveta.
Veel üks armas ja sisukas mälestus on üheaastaselt lapsevanemate koolituselt Lõuna-Eestis, Tartus. See sai alguse hea sõbra palvest: "Meile meeldib, kuidas sa meie lastega suhtled, ja meil on grupp vanemaid, kes tahaksid sellist suhtlemist õppida." Olin hea meelega nõus ja kuna tol ajal olid vanematega pered Eestis sissetulekute skaala alumises otsas, siis palusin osalejail katta vaid minu väikesed reisikulud ja ei kõsinud eraldi osalustasu. Mulle meeldis väga vvs-i jagamine nende innukate ja tähelepanelike vanematega, kes südamest soovisid õppida ja rakendada oma laste kasvatamisel uut, tervislikumat paradigmat. Mõne aasta pärast, täpselt siis, kui mu ressursid olid nullilähedased, maandus mu pangakontole üllatuspanus. See oli tänutäheks ühelt koolitustel osalenud paarilt.
Tasakaalu ja vaheldusrikkuse huvides ;) meenusid mulle ka kaks väljakutsuvat seltskonda. Tegemist oli Tallinna Riskilaste Keskuse ja Loo Gümnaasiumi varajaste teismeliste lastega. Mul oli mõlema rühmaga aastane koolitus ja nende tähelepanu püüdmine ja kaasamine oli minu jaoks äärmiselt keeruline. Ühe strateegiana kasutasin erienvaid mänge ja proovisin vvs-id neisse ja nende ümber põimida. Huh, see oli üliraske.
Ma mäletan ka üht juhtumit, mille sildistasin "täielikuks ebaõnnestumiseks". Tegemist oli väikese seltskonnaga avatud vvs-i sissejuhataval koolitusel, kus üks osaleja "purustas" mind oma tagasisidega täielikult ja kõndis minema, teatades, et ei maksa selle koolituse eest midagi. Seda kuuldes puhkesin nutma, saanud kontakti oma valu ja kurbusega, et ebaõnnestusin mulle nii tähendusrikka ja olulise edastamise katsel ning jagasin seda ülejäänud osalejatega. Üks neist vastas: "See oli koolituse parim osa."
Pinnale kerkib veel üks mälestus, mida tahaksin hea meelega jagada. 2007. aastal kutsuti mind jagama vvs-i Vlierhofi kogukonnas, Hollandis. Seal olles palusid nad mul lepitada kogukonna ja katlakütja vahelist konflikti. Mees oli räpase välimusega kodutu tänavalt, kellele kogukond oli peavarju ja teenistust andnud. Lepituspäeval, kui tahtsin katlakütjale ulatada tunnete ja vajaduste nimestikud, karjus ta minu peale ja viskas lehed mulle näkku. Kṛṣṇa armust suutsin saada kontakti tema austuse- ja väärikusevajadustega ning lepitus leidis aset. Ma ei mäleta protsessist midagi tähelepanuväärset, kuid kohtasin järgmisel päeval kogukonna hoovis toredat härrasmeest. Ma tervitasin teda ja olin juba mööda minemas, kui mulle kohale jõudis - see on ju katlakütjamees! Ta oli raseeritud, kammitud, puhas ja korralik. Paistis, et selle lepituse käigus sai ta tagasi oma eneseväärikuse ja muutus üleöö räpase välimusega katlakütjast endiseks väärikaks härrasmeheks.
Lisaks koolituste läbiviimisele ja enda koolitamisele meeldis mulle kirjutada erinevatele ajakirjadele ja ajalehtedele ("Naised", "Anne", "Üks", "Vooremaa" jne) vvs-i õppetundiest minu elus.
Ootamatu pööre
Umbes 2008. aasta paiku hakkasin praktiseerima Bhakti joogat ja mu vaimne juhendaja kutsus mind jagama vvs-i tema New Goloka Hare Krishna kogukonnas ja lähedal asuvates USA Põhja-Carolina linnades.
2012. aastal kolisin Rootsi ja jagasin regulaarselt vvs-i Almviks Gardi Hare Krishna külakogukonna ja Korsnäs Gardi templi pühendunutega. Mõned käegakatsutavad tulemused olid sellised, et üks osaleja päästis oma laste abielu, teine sai elumuutva tõuke järgida oma südame kutset ja kolmas tuli välja depressioonist ja taasavastas elurõõmu, -eesmärgi ja tähenduse. Sellest ajast peale olen keskendunud peamiselt vvs-i jagamisele ülemaailmses Hare Krishna liikumises – International Society for Krishna Consciousnessis.
2023.aasta suvel lisandus mu enesetäiendusmenüüsse kuuekuuline vajadusi väärtustava coachingu intensiivkursus. Mul on suur rõõm, et saan oma vvs-i baasi edaspidi kasutada ka coachina inimeste teenistuses.
Olen hariduselt pedagoog. Lisaks viieaastasele õpetajaametile teenisin elatist erinevatel kontoriametikohtadel. Umbes 2002. aasta talvel mõistsin, et minu kutsumus on olla õpetaja. Ometi ei tundnud ma innustust õpetada ainet klassiruumis ja elada väljaspool kooliaega eraldi elu. Tahtsin elada seda, mida õpetasin ja igatsesin midagi sügavat ning tõelist. Minu igatsust võeti kuulda ja läks ainult pool aastat, kui "kogemata" sattusin oma esimesele vägivallatu suhtlemise (vvs) koolitusele kaunis rannikulinnas Pärnus. Oli august 2002.
Minu vvs-i seiklused
See oli armastus esimesest silmapilgust. Armusin vvs-ssi sellel esimesel kolmepäevasel koolitusel. Mind puudutas sügavaima südamepõhjani see, kuidas koolitajad elasid oma õpetuse järgi. Ma ei suutnud uskuda, mida ma kogesin; seetõttu "luurasin" nende järele vaheaegadel, söögipausidel ja pärast seansse ning mõtlesin: "Kas nad tõesti elavad ka väljaspool koolitust seda, mida õpetavad ?" Mul ei tulnud pettuda. Sellest ajast alates on vvs-st saanud minu armastus, kirg, tohutu rõõm, inspiratsioon, minu elu. Ning minu esimestest treeneritest head sõbrad ja toetavad kaaslased teel iseenda siseilma sügavustesse.
Umbes kuu pärast seda koolitust pöördusin õpetajate veebifoorumi poole oma esimese vvvs-i kursusega. Mul oli ikka veel kahtlusi, kas see "ameerikalik" mudel meie kultuuriruumis toimiks. Oma suureks rahuloluks sain osalejatelt julgustavat ja inspireerivat tagasisidet juba pärast paari esimest kursusenädalat. Sellest sai alguse minu "karjäär" vvs-i jagamisel. Ja ma otsustasin alustada Ülemaailmse VVS-i keskuse poolt sertifitseeritud koolitajaks saamise teekonda.
Minu armastus ja kirg vvs-i vastu olid nii käegakatsutavad, et hakkasin saama kutseid selle meetodi jagamiseks paljudes erinevates Eesti foorumites. Mäletan, et olin oma esimese kohapealse vvs-i esitluse ajal äärmiselt närvis. Ja samal ajal tänulik, et mulle anti arukust selle salvestamiseks. See oli suurepärane õppetund, näha ennast läbi kaamera objektiivi ja mõtiskleda selle üle, mis toimis ja mis mitte.
Umbes poole aasta pärast tundsin, kuidas mu vvs-i-teadvus hakkas hääbuma. Kuna mul oli suur janu enama järele, hakkasin Eestis vvs-i koolitusi korraldama. See oli minu jaoks suurepärane arenemise, inspiratsiooni ja kasvu allikas ning pikaajalise sõpruse ja koostöö algus mind inspireerinud koolitajatega Rootsist. Nii korraldasin iga-aastaseid 2-3-päevaseid vvs-i koolitusi Eestis umbes neli-viis aastat, kuni need kasvasid 5-päevasteks rahvusvahelisteks vvs-i retriitideks "Koos elamise kunst". Viisime neid läbi kaks aastat järjest Aegviidu ja Haapsalu Retriidikeskustes.
Vahepeal süvendasin oma vvs-i oskusi ja -teadlikkust ka mitmetel vvs-i koolitustel nii USA-s kui Euroopas. Nende hulgas olid kaks Rahvusvahelist vvs-i Intensiivtreeningut vvs-i arendaja Marshall B.Rosenbergi ja tema treeneritiimi juhendamisel Rootsis Rinkesta lossis ning Ungari pealinnas Budapestis, ja üheaastane Põhja-Ameerika vvs-i liidrikoolitus Californias. Lisaks osalesin aktiivselt Ida-Euroopa ja Põhja-Balti vvs-i võrgustikes.
Kõik need pingutused hakkasid kandma selle elamiseviisi, mida ma praktiseerisin ja jagasin, magusaid vilju. Järgnev võimas näide pärineb ühest mu töökohast. Mind ülendati keskastme juhi kohale ja sain uue ülemuse. See, kuidas see inimene oma alluvaid, sealhulgas mind, juhtis, ei vastanud minu vajadustele aususe, selguse ja tähenduse järele ning ma otsustasin sõna võtta. Ometi ei tahtnud ma seda teha autoriteedihirmus. Ma ei tahtnud tekitada maailma rohkem vägivalda, mässates või protestides tema juhtimisstiili vastu. Niisiis, otsustasin läbi töötada need "vaenlase" kujutluspildid, mis minu mõistus oli sellest persoonist loonud. Mul kulus umbes 3-4 kuud praktikat, enne kui jõudsin sisemise seisundini, kus olin sügavalt ühenduses oma põhivajadustega. Alles siis pöördusin ma tema poole, väljendades oma vajadusi, mis vallandas "äikesetormi". See inimene muutus maruvihaseks ja "sülitas tuld" nagu raevunud draakon. Ometi suutsin oma suureks üllatuseks ja rahuloluks kogu selle vihatormi vältel täiesti rahulikuks, maandatuks ja osavõtlikuks jääda. Järgmisel päeval pöördus see inimene minu poole kõige lugupidavamalt, mis oli tema puhul väga ebatavaline. Mõtisklesin, et võib-olla oli selline suhtlus tema elus esimene kord, kui ta koges, et peale võitlemise või põgenemise on ka muid suhtlemisviise. Ehk oli see tema jaoks esimene kord kogeda südametasandil ühendust teise inimesega?
Teine juhtum oli seotud inimese vallandamisega minu osakonnast, kes ei olnud võimeline oma tööd tegema. Jällegi töötasin oma vajaduste selgekssaamise ja temaga ühenduse loomise nimel ning sealt edasi mõtlesime välja viisi, mis rahuldas mõlemat poolt.
Viimase, kuid mitte vähem tähtsana, jagan veel ühe tööelu loo. Avaldasin vvs-i viisil tunnustust oma meeskonnale, kus kõik peale minu olid meesterahvad. Minu soov elada vvs-is ja olla siiras oli nii tugev, et ma ei rahuldunud vähemaga. Nii, et meie järgmisel korralisel meeskonnakoosolekul, kui hakkasin üksteise järel väljendama, mida iga konkreetne inimene oli teinud, mis minu elu rikastas, muutusid mehed väga vaikseiks ja tõsisteks. Ma tajusin, et nad võtsid selle vastu ja lasid oma südameid puudutada. See juhtus kakskümmend aastat tagasi ja tänaseni jagavad mõned neist oma tunnustust meie ühise aja eest.
Hüpe tundmatusse
2005. aastal lahkusin oma kaheksast viieni ametist, mis oli tohutu hüpe tundmatusse, sest lisaks palgale tagas töökoht mulle ka elamispinna ja kõikvõimalikud muud boonused. Niisiis, ma kaalusin oma vajadusi ja otsustasin teha selle sammu. Vvs-i abil olin jõudnund veendumusele, et kui mina teenin elu, teenib elu mind, ja ma järgisin oma kutsumust rõõmsa südamega. Minust sai vabakutseline, kelle eesmärk oli õppida, elada ja jagada vvs-i.
Ja elu teenis mind - vabakutselise ellu sain pehme maandumise läbi Sotsiaalministeeriumi 2-aastase EL projekti "Vägivalla vähendamine Eesti lastekodudes". See tähendas vvs-i baaskoolituste läbiviimist lastekodude töötajatele üle kogu Eesti. See andis mulle esimesed kaks aastat korraliku sissetuleku ja tähendas pidevat reisimist mitmesse lastekodusse üle kogu maa. Vvs-i jagamine lastekodu inimestega oli mulle väga südamelähedane ning seal tekkis palju pikaajalisi sidemeid ja sõprussuhteid. Tundsin end vabana, täis rõõmu oma kire jagamisest ja tähendusrikkast unistusteelust.
Selleks ajaks andis vvs-i koolituste hulk Eestis hoogu väikese vvs-i kogukonna loomisele. Meid oli umbes 5-6 inimest, kes tundsid kirge vvs-i õppimise ja levitamise vastu ning seda silmas pidades asutasime MTÜ Empaatia aastal 2006.
Meie suurim ühisprojekt oli Marshall B. Rosenbergi ühepäevase konverentsi korraldamine Tallinnas. Tagantjärele kahetsen, et olime sellised ebaküpsed "kaelkirjakud", kes kaldusid rohkem empaatia poole, kui see korraldusprotsessile kasulik oli. Seetõttu keeldusime kõrgelt kvalifitseeritud noorteorganisatsiooni abist lihtsalt seetõttu, et pidasime neid " mitte piisavalt empaatilisteks". Mul on sellestväga kahju, sest ma kujutan ette, et Marshalli aeg ja energia oleks ehk palju paremini olnud kasutatud, kui oleksime osanud meile pakutud abi vastu võtta ja vvs oleks jõudnud palju rohkemate inimesteni.
2006. aasta oli veel teiselgi põhjusel oluline verstapostt minu vvs-i seikluses. Oma mentori Towe Widstrandi hoole ja juhendamise all sai minust CNVC sertifitseeritud vvs-i koolitaja. Olin esimene ja ainus CNVC sertifitseeritud koolitaja Eestis ja minu teada kõigis kolmes Balti riigis. Mõnikord oli natuke üksildane, kuid sellele vaatamata jätkasin usinalt õppimist ja vvs-i jagamist.
Ühel päeval kutsuti mind Eesti TV-sse vvs-st rääkima. Minu vvs-i treener ja sõber, Rootslane, kes ei valda eesti keelt, oli Eestis ja vaatas telesaadet. Hiljem küsis ta minult: "Mida sa seal tegid? Kas sa jagasid või müüsid vvs-i?" See oli minu jaoks tohutu äratus ja ma mõistsin, et jah, ma tahtsin selles saates meeleheitlikult tõestada vvs-i väärtust. Järgmisel päeval oli mul järjekordne vvs-i esitlus Justiitsministeeriumis. Tänu mu sõbra küsimusele valisin seekord teadlikult lähtuda vvs-i jagamise rõõmust ning erinevus nende kahe esitluse vahel oli selgesti tajutav.
Minu vvs-i seiklustele tagasivaadates, on koolitustele tulnud eelkõige postitiivset vastukaja. Asi pole selles, et ma nii asjatundja oleksin, aga põhjuseks võib olla, et tegin enamasti algtaseme koolitusi ning osalejaid paelus vvs-i võrratu ilu ja vägi.
Tahan jagada ja tähistada mõnda meeldivat üllatusvastust. Kunagi kutsuti meid koos sõbra ja vvs-i praktikuga tegema Ämari vanglasse meesvangidele mõeldud vvs-i koolituste seeriat. Pärast viimast seanssi leidsin oma Šaakal-käpiknuku sisse peidetud südamliku tänukirja ühelt osalejalt. See oli kosutav, puudutas mu südant ja samas üllatas mind, sest ma ei suutnud meenutada ainsatik hetke, mil mu nukud oleks olnud järelevalveta.
Veel üks armas ja sisukas mälestus on üheaastaselt lapsevanemate koolituselt Lõuna-Eestis, Tartus. See sai alguse hea sõbra palvest: "Meile meeldib, kuidas sa meie lastega suhtled, ja meil on grupp vanemaid, kes tahaksid sellist suhtlemist õppida." Olin hea meelega nõus ja kuna tol ajal olid vanematega pered Eestis sissetulekute skaala alumises otsas, siis palusin osalejail katta vaid minu väikesed reisikulud ja ei kõsinud eraldi osalustasu. Mulle meeldis väga vvs-i jagamine nende innukate ja tähelepanelike vanematega, kes südamest soovisid õppida ja rakendada oma laste kasvatamisel uut, tervislikumat paradigmat. Mõne aasta pärast, täpselt siis, kui mu ressursid olid nullilähedased, maandus mu pangakontole üllatuspanus. See oli tänutäheks ühelt koolitustel osalenud paarilt.
Tasakaalu ja vaheldusrikkuse huvides ;) meenusid mulle ka kaks väljakutsuvat seltskonda. Tegemist oli Tallinna Riskilaste Keskuse ja Loo Gümnaasiumi varajaste teismeliste lastega. Mul oli mõlema rühmaga aastane koolitus ja nende tähelepanu püüdmine ja kaasamine oli minu jaoks äärmiselt keeruline. Ühe strateegiana kasutasin erienvaid mänge ja proovisin vvs-id neisse ja nende ümber põimida. Huh, see oli üliraske.
Ma mäletan ka üht juhtumit, mille sildistasin "täielikuks ebaõnnestumiseks". Tegemist oli väikese seltskonnaga avatud vvs-i sissejuhataval koolitusel, kus üks osaleja "purustas" mind oma tagasisidega täielikult ja kõndis minema, teatades, et ei maksa selle koolituse eest midagi. Seda kuuldes puhkesin nutma, saanud kontakti oma valu ja kurbusega, et ebaõnnestusin mulle nii tähendusrikka ja olulise edastamise katsel ning jagasin seda ülejäänud osalejatega. Üks neist vastas: "See oli koolituse parim osa."
Pinnale kerkib veel üks mälestus, mida tahaksin hea meelega jagada. 2007. aastal kutsuti mind jagama vvs-i Vlierhofi kogukonnas, Hollandis. Seal olles palusid nad mul lepitada kogukonna ja katlakütja vahelist konflikti. Mees oli räpase välimusega kodutu tänavalt, kellele kogukond oli peavarju ja teenistust andnud. Lepituspäeval, kui tahtsin katlakütjale ulatada tunnete ja vajaduste nimestikud, karjus ta minu peale ja viskas lehed mulle näkku. Kṛṣṇa armust suutsin saada kontakti tema austuse- ja väärikusevajadustega ning lepitus leidis aset. Ma ei mäleta protsessist midagi tähelepanuväärset, kuid kohtasin järgmisel päeval kogukonna hoovis toredat härrasmeest. Ma tervitasin teda ja olin juba mööda minemas, kui mulle kohale jõudis - see on ju katlakütjamees! Ta oli raseeritud, kammitud, puhas ja korralik. Paistis, et selle lepituse käigus sai ta tagasi oma eneseväärikuse ja muutus üleöö räpase välimusega katlakütjast endiseks väärikaks härrasmeheks.
Lisaks koolituste läbiviimisele ja enda koolitamisele meeldis mulle kirjutada erinevatele ajakirjadele ja ajalehtedele ("Naised", "Anne", "Üks", "Vooremaa" jne) vvs-i õppetundiest minu elus.
Ootamatu pööre
Umbes 2008. aasta paiku hakkasin praktiseerima Bhakti joogat ja mu vaimne juhendaja kutsus mind jagama vvs-i tema New Goloka Hare Krishna kogukonnas ja lähedal asuvates USA Põhja-Carolina linnades.
2012. aastal kolisin Rootsi ja jagasin regulaarselt vvs-i Almviks Gardi Hare Krishna külakogukonna ja Korsnäs Gardi templi pühendunutega. Mõned käegakatsutavad tulemused olid sellised, et üks osaleja päästis oma laste abielu, teine sai elumuutva tõuke järgida oma südame kutset ja kolmas tuli välja depressioonist ja taasavastas elurõõmu, -eesmärgi ja tähenduse. Sellest ajast peale olen keskendunud peamiselt vvs-i jagamisele ülemaailmses Hare Krishna liikumises – International Society for Krishna Consciousnessis.
2023.aasta suvel lisandus mu enesetäiendusmenüüsse kuuekuuline vajadusi väärtustava coachingu intensiivkursus. Mul on suur rõõm, et saan oma vvs-i baasi edaspidi kasutada ka coachina inimeste teenistuses.